Weimari vabariik

Weimari vabariik (Saksa Reich ; 1919-1933) Weimarer Republik 1919–1933
Valitsusvorm	presidentaalne-parlamentaarne
Riigipresident	Friedrich Ebert (1919–1925) Paul von Hindenburg (1925–1934)
Riigikantsler	Loend
Pealinn	Berliin
Pindala	468 787 km²
Rahvaarv	62 411 000 (1925)
Riigikeeled	saksa
Rahaühik	1 riigimark = 100 riigipenni
Hümn	Das Lied der Deutschen
Ajavöönd	Kesk-Euroopa aeg
Eelnev Järgnev Saksa keisririik Kolmas riik

Weimari vabariigiks nimetatakse ajajärku Saksa Riigis aastatel 1919–1933. See on saanud nime Weimari linna järgi, kus võeti vastu uus Saksamaa konstitutsioon ja kuulutati välja Saksa vabariik.

Tegemist oli esimese demokraatliku riigiga Saksamaa ajaloos. Riigi eluiga jäi aga lühikeseks ja 1933. aasta jaanuaris pärast Adolf Hitleri võimuletulekut asendus see natsionaalsotsialistliku riigiga. Ametlik nimi, Saksa Riik, mis oli kasutusel alates 1871. aastast, jäi aga muutmata.

Versailles' rahulepingu piirangute tõttu ei olnud Weimari vabariik sõltumatu riik ja selle maa-ala olid sõja võitjad osaliselt okupeerinud. Samuti seisis riik silmitsi sõjakahjude tasumise kohustusega ning selle rahandust kahjustas hüperinflatsioon.

Ajaloost

Saksamaal algas revolutsioon 3. novembril 1918 sõjalaevastiku madruste ülestõusuga Kielis, kust ta levis kiiresti suurtesse linnadesse. Baieris kukutati monarhia ja 7. novembril 1918 kuulutati välja Baieri nõukogude vabariik. 9. novembril loobus troonist Saksa keisririigi keiser Wilhelm II. Teised Saksa monarhiad (Preisi kuningriik, Baieri kuningriik, Saksimaa kuningriik, Württembergi kuningriik, Braunschweigi hertsogkond jt.) kukutati 1918. aasta novembri jooksul.

Max von Badeni valitsus astus 9. novembril tagasi ning ametisse asus uus parem- ja vasaksotsialistidest koosnev valitsus Friedrich Eberti juhatusel. Eberti valitsus seadis eesmärgiks lähitulevikus toimuma pidanud konstitutsioonilise kogu valimised. Philipp Scheidemann kuulutas Riigipäevahoone aknalt välja vabariigi. Kaks tundi hiljem kuulutas Karl Liebknecht Berliini linnalossi rõdult välja "vaba sotsialistliku vabariigi".

Versailles' rahuleping

 Pikemalt artiklis Versailles' rahu

11. novembril 1918 lõppes esimene maailmasõda ja juunis 1919 oli Saksamaa sunnitud alla kirjutama Versailles' rahulepingule. Rahuleping lõpetas esimese maailmasõja, viies lõpule 11. novembril 1918 sõlmitud Compiègne'i vaherahuga alustatu. Vastavalt rahulepingule loovutas Saksamaa piirialad, mistõttu riigi territoorium vähenes kaheksandiku võrra. Okupeeriti Reini jõe vasak kallas ja 50 km laiune vöönd paremast kaldast, kuhu moodustati Reini demilitariseeritud tsoon ja kuhu ei tohtinud sõjaväge paigutada (vt Reinimaa okupeerimine). Saksamaa kaotas suuri alasid Poolale, Prantsusmaale ja Leedule (vt Versailles' rahulepingu tingimused). Reparatsioonikulud olid suured ja pärssisid majandust. 1923. aastal hävis inflatsiooni tõttu senine rahaühik mark, selle asemele loodi stabiilse väärtusega rentmark ja riigimark.

Saksamaa novembrirevolutsiooni tagajärjel kokku varisenud poliitilise süsteemi (monarhia) asemele asuti looma uut demokraatlikku riigikorraldust. Keiser oli põgenenud ning riigivormi muutmine vajas vormistamist. Saksa Vabariigi Asutav Kogu valiti 1919. aasta jaanuaris. Kokku tuli see Weimari linnas, kuna Berliinis oli pärast Saksa kommunistide alustatud Spartacusbundi ülestõusu ja üldstreike ikka veel rahutu. Aasta algul töötati välja põhiseadus, Saksamaast sai vabariik, kus kõrgeimaks seadusandlikuks organiks oli riigipäev – Reichstag.

Friedrich Ebert (1925)

Riigikorrast

Põhiseaduse kohaselt oli Saksamaa presidentaalne vabariik, kus kõrgeimaks seadusandlikuks võimuorganiks oli riigipäev (Reichstag). Riigipäev oli kahekojaline. Ülemkoja moodustas liidumaade esindajaist koosnev 68-liikmeline riiginõukogu (Reichsrat). Alamkoja moodustas riigipäev, mis valiti proportsionaalse valimissüsteemi alusel. Valimisõigus oli nii meestel kui ka naistel alates 20. eluaastast. Riigipäev arutas jooksvaid poliitilisi probleeme, võttis vastu seadusi, kinnitas riigieelarve, kinnitas ametisse valitsusjuhi – riigikantsleri – ning valitsuse liikmed. Valitsus, mille moodustas tavaliselt parlamendi enamus, oli riigipäeva ees aruandekohuslane.

Riiginõukogu oli kontrollorgan, mille ülesanne oli riigipäeva tegevuse kontrollimine ning liidumaade huvide kaitse. Tal oli riigipäeva otsuste suhtes edasilükkava veto õigus. Põhiseaduse § 61 alusel oli Austriale kuni lõpliku liitumiseni ette nähtud nõuandev hääl riiginõukogus. Liidumaad säilitasid kuni 1934. aastani muuhulgas õiguse olla omavahel diplomaatilistes suhetes.

Täidesaatva võimu eesotsas oli president, kellel olid laialdased võimuvolitused. Esimeseks Weimari vabariigi presidendiks valiti sotsiaaldemokraat Friedrich Ebert.

Riigikantsler

Riigikantslerid olid:

• 1919 Philipp Scheidemann
• 1919–1920 Gustav Bauer
• 1920 Hermann Müller
• 1920–1921 Konstantin Fehrenbach
• 1921–1922 Joseph Wirth
• 1922–1923 Wilhelm Cuno
• 1923 Gustav Stresemann
• 1923–1925 Wilhelm Marx
• 1925–1926 Hans Luther
• 1926–1928 Wilhelm Marx
• 1928–1930 Hermann Müller
• 1930–1932 Heinrich Brüning
• 1932 Franz von Papen
• 1932–1933Kurt von Schleicher

Heaoluriigi projekt

Weimari vabariigi heaoluriigi rajamise projekt ulatus kaugemale kui Bismarcki loodud sotsiaalkindlustus. Kodanik pidi saama isegi riikliku tagatise materiaalse kriisi ajal olla täiesti kindel oma minimaalsete vajaduste katmises ja loota sellele, et riik aitab teda haiguse korral, abistab laste kasvatamisel, vahendab kooliharidust ja aitab ka juhul, kui on vaja elamiseks korterit.

Weimari konstitutsiooniga valasid sakslased heaoluriigi program­mi konstitutsioonilistesse sätetesse. Liberaalsete põhiõiguste kui riigi vastu suunatud kaitseõiguste kõrvale astusid sotsiaalsed põhiõigused kui nõudeõigused riigi vastu, et see hoolitseks oma kodanike eksistentsi eest. Peatükis "Ühiskondlik elu" sai erilise hoolitsuse osaliseks perekond, tagamaks selle "puhtuse, tervenemise ja ühiskondliku edendamise". Emadel pidi olema õigus riigi kaitsele ja hoolekandele (art 119). Riik lubas hoolitseda ka kasvatuse eest, tagades iseäranis oma abi abieluvälistele lastele (art 120). Üleüldse pidi kaitstama noorsugu järelevalvetuse eest (art 122). Peatükis "Haridus ja kool" lubas riik oma kaitset teadusele, kunstile ja õpetusele (art 132), garanteeris ulatusliku koolisüsteemi nõudliku õpetajaharidusega (art 144) ja lubas anda igale koolilõpetajale konstitutsiooni teksti (art 148). Kõige enam puudutas riik­likult tagatud heaolu ikkagi majanduselu. Liigkasuvõtmine keelati konstitutsiooniga (art 152), kuigi see keeld sisaldus juba tsiviilkoodeksis (§ 138 lg 2). Tagati omand ja pärimis­õigus, seda siiski ainult kehtivate seaduste piires (art-d 153,154). Maa kasutamisele ja elamispinna hankimise eesmärgil kinnisasja omandamisele pühendas Weimari konstitutsioon ulatusliku artikli, lubas tööjõule erilist kaitset, ühtset tööõigust (art 157) ja kinnitas (Reichsgesetzblatt 1919, 1414):

"Art 161. Tervise ja töövõime säilitamiseks, emaduse kaitseks ja vanaduse, nõrkuse ning elu keerdkäikude kui majanduslike tagajärgede eest hoolitsemiseks loob riik ulatusliku kindlustussüsteemi kindlustatute endi olulisel osalusel."

Töö ja kapitali suhtele pööras konstitutsioon erilist tähelepanu. See lubas töötajate osalemist ettevõtetes ettevõtte nõukogu kaudu, samuti riiklike töölisnõukogude asu­tamist (art 165). Ükski lääneriikide konstitutsioon ei sisaldanud suurejoonelisemaid sotsiaalriiklikke lubadusi. Kuid need põhiõiguste garantiid olid siiski vaid vahetu kehtivuseta programmlaused, mida seadusandja pidi hakkama realiseerima. Kõigile kriisidele vaatamata suutis Weimari vabariik nii mõndagi korda saata ning püüdis oma konstitutsioonilisi programmlauseid realiseerida. Lisaks rahvasaadikute revolutsioonilise nõukogu korraldustele kuuluvad siia ka hilisemad seadused, nende hulgas eelkõige

• noorsoo heaolu seadus 1922. aastast,
• noorsookohtute seadus 1923. aastast,
• hoolekandekorraldus 1924. aastast,
• seadus töö vahendusest ja töötuskindlustusest 1928. aastast.

Peale selle võeti vastu tööaja seadus ning seadused ettevõtte töösisekorrast, sot­siaalkindlustusest ja hädaabitöödest. Seejuures tuli ilmsiks heaoluriigi pahupool oma määratult tõusnud finantsvajadustega. Kunagi varem ei olnud riik ehitanud nii palju kortereid, koole ega õpetajate seminare, kunagi varem, ka mitte rahuaegadel, andnud välja ja vajanud nii palju raha.

Sotsiaalriiki pidi hakkama finantseerima kodanik, kelle eest hoolitsemiseks see raha pidi minema. Halduse tohutu kasvuga kaasnes kodanike üha suurem võrdsustamine. Esimese maailmasõja tulemusel oligi saabunud klassideta ühiskond. Sotsiaalriik tegi oma kodanikest veelgi võrdsemad, kuid samal ajal oma teenustest sõltuvad isikud. Lõpuks andis vaimustus heaoluühiskonnast Weimari vabariigile surmahoobi. 27. märtsil 1930 varises viimane tegutsemisvõimeline valitsus. Küsimus oli toona selles, kas maailma majanduskriisi silmas pidades peaks tõstma töötuskindlustuse osamakseid. Sotsiaaldemokraadid ega vasakliberaalne Saksa Rahvapartei ei olnud oma valijaid arvestades sellega nõus ja Mülleri kabinet kukkus. See viis tugeva presidendi diktatuurini, seejärel 1933. aasta volitusseaduse ja Hitleri riigini.

Vabariigi poliitilise parteide areng

Weimari vabariigile oli tugev opositsioon nii paremalt kui ka vasakult opositsioonist.

Vasakpoolse opositsiooni kandvaim jõud oli Saksamaa Kommunistlik Partei (KPD). See kujunes Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikust Parteist erimeelsuste tõttu sõja suhtes eraldunud inimestest ning selle asutajad oli Karl Liebknecht ja Rosa Luxemburg. Esimese maailmasõja ajal tekkinud Spartakistide Liit ehk spartakistid oli marksistlik-revolutsiooniline liikumine Saksamaal, loodi Karl Liebknechti, Rosa Luxemburgi, Klara Zetkini ja teiste eestvedamisel. Liit nimetas end ümber Saksamaa Kommunistlikuks Parteiks (KPD) ja ühines Kominterniga 1919. Karl Liebknecht ja Rosa Luxemburg lasti 1919 15. jaanuaril Berliinis ülestõusu ajal maha. Spartakistide aktiivseim tegevus toimus Saksa novembrirevolutsiooni ajal, Berliinis ja Braunschweigi vabariigis.

Massiparteiks kujunes Saksamaa Kommunistlik Partei (KPD) 1920. aastal, mil temaga ühinesid sõltumatud sotsiaaldemokraadid. Saksamaa KP poolt hääletas pidevalt 9–16 protsenti valijaist. Oktoobris 1923 üritasid kommunistid Kommunistliku Internatsionaali juhtimisel Hamburgis jõuga võimu haarata, mässu juhtis Hamburgis Ernst Thälmann.

Ühendatud parempoolse opositsiooni, kuhu kuulusid ka "Teraskiiver" (Stahlhelm, Bund der Frontsoldaten, juhid Franz Seldte ja Theodor Duesterberg), Deutschnationale Volkspartei, juht Alfred Hugenberg, Reichslandbund, Alldeutscher Verband ja Harzburger Front, tuntuim esindaja oli Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP). 1919. aastal oli Baieris palju pahempoolseid organisatsioone, Rahvuslik Töölispartei (NAP) tekkis jaanuaris 1919. 1923. aasta 8. oktoobril üritas Adolf Hitler Weimari vabariiki likvideerida, katset hakati hiljem õllekeldriputšiks nimetama. Vandenõulastel õnnestus kaasa tõmmata ka kindral Erich Ludendorff. Putši ettevalmistajad ning osavõtjad mõisteti kohtus süüdi ning määrati erinevad karistused, mässu juhile Adolf Hitlerile mõisteti vanglakaristus.

Weimari vabariigi 1920. aastate esimese poole sisepoliitika üheks tähtsamaks probleemiks kujunes suhtumine Versailles' rahulepingusse. Sel pinnal eristatakse kaht põhisuunda.

1. Lepingu pooldajad, kes olid lojaalselt valmis täitma Versailles' rahulepingu nõudeid – vasakpoolsed ja tsentrijõud (SSDP, SDP ja KDP ehk Weimari koalitsioon). Nemad olid moodustanud esimese valitsuse pärast rahvuskogu kokkukutsumist ning kirjutasid alla Versailles' rahulepingule.
2. Rahulepingu vastased olid peamiselt paremparteid (SRP, SRRP jt parempoolsed ning paremäärmuslikud parteid), kes nõudsid monarhia taastamist, revolutsiooni tulemuste revideerimist ja Versailles' lepingu mittetäitmist. Seetõttu nimetati nende poliitikat "katastroofide poliitikaks". Mitmed paremäärmuslikud rühmitused kasutasid võitlusmeetodina ka terrorit. Nad tapsid näiteks välisminister Walther Rathenau, kes kirjutas alla Rapallo lepingutele, ning keskpartei Zentrumi liidri Matthias Erzbergeri, kes kirjutas alla Versailles' rahulepingule.

Weimari vabariigi haldusorganid

• Välisministeerium,
  • välisminister 12. veebruar – 20. juuni 1919 krahv Ulrich von Brockdorff-Rantzau;
    • suursaadik Venemaa SFNV-s krahv Wilhelm von Mirbach

Sõjajõud

Reichswehr

 Pikemalt artiklis Reichswehr (kaitsevägi), Vabakorpused, Must Reichswehr

• Kindralstaap (Üleüldise Sõjaväebüroo nime all)

Versailles' lepingu põhjal Saksamaa desarmeeriti, ta sai õiguse pidada vaid 100 000 kerge relvastusega Reichswehri sõdurit, relvastuses ei tohtinud olla tanke ega raskesuurtükke, ning pidi keelama üldise sõjaväekohustuse. Keelatud oli omada õhuväge.

Reichsmarine

 Pikemalt artiklis Reichsmarine (sõjalaevastik)

Vastavalt Versailles' rahulepingule anti suurem osa Saksa keisririigi I maailmasõja aegsest sõjalaevastikust üle võitjariikidele. Mereväes Reichsmarines võis olla ainult 15 000 meest, kusjuures keelatud oli lahingulaevade, lahinguristlejate, lennukikandjate ning allveelaevade omamine. Saksamaa laevastikul lubati pidada vaid 6 soomuslaeva: Schlesien, Schleswig-Holstein, 6 kergeristlejat, 12 hävitajat ja sellist hulka traalereid, mis oli vajalik ümbritsevate merealade puhastamiseks meremiinidest. Kõik Saksa allveelaevad tuli ära anda või hävitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud. Uute sõjalaevade ehitamine Saksamaal algas 1925. aastal, esimesena sai valmis Emden ning seejärel aastail 1929–1930 veel kolm kergeristlejat: Karlsruhe, Königsberg ja Köln, aastail 1931 ja 1935 said valmis kergeristlejad Leipzig ja Nürnberg.

Aastail 1928–1932 alustati Saksamaal kolme sõjalaeva ehitamist, mis üldlevinud põhimõttest lähtudes ei mahtunud ühtegi tolleaegsesse laevaklassi. Need olid raskeristleja mõõtudega laevad, mis olid varustatud kuue 28 cm-se suurtükiga kahes soomustornis: Deutschland, Admiral Scheer ja Admiral Graf Speel. Ametlikult nimetati neid soomuslaevadeks.

18. juunil 1935 sõlmiti Inglise-Saksa mereväekokkulepe, mis tühistas senised Saksa laevastiku piirangud ning millega Inglismaa andis oma nõusoleku, et Saksamaa võib ehitada endale pealveelaevastiku, mille tonnaaž oleks 35% Inglismaa pealveelaevastiku kogutonnaažist, ning allveelaevastiku, mille tonnaaž oleks 45% Inglismaa allveelaevastiku kogutonnaažist. Lepingu alusel ehitati ka kaks Saksamaa laevastiku lahingulaeva, Bismarck ja Tirpitz. Aastail 1935–1937 alustati ka viie ristleja ehitamist, mis vettelaskmise järjekorras said nimeks Admiral Hipper, Blücher, Prinz Eugen, Seydlitz ja Lützow. 1939. aastaks, II maailmasõja alguseks, sai valmis ainult üks raskeristleja, Admiral Hipper, raskeristleja Blücher sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja Prinz Eugen alles 1. augustil 1940. Lützow müüdi 1940. aastal Nõukogude Liidule, kus kandis algul nime Petropavlovski, aastail 1944–1953 aga Tallin. Seydlitzi ehitus jäigi lõpetamata.

Liidumaad

Saksamaa Weimari vabariigi ajal. Suurim liidumaa, Preisimaa Vaba Riik, on kujutatud sinisega

Saksamaa liidumaad (1925)

Enne esimest maailmasõda olid Saksa keisririigi liiduriigid 22 väiksemat monarhiat, kolm vabariiklikku linnriiki ja keiserlik territoorium Elsass-Lotring. Pärast territoriaalseid kaotusi Versailles' rahuga ja Saksa revolutsiooni aastatel 1918–1919 jätkasid allesjäänud liiduriigid vabariikidena. Endised ernestiinide hertsogkonnad jätkasid mõnda aega vabariikidena, enne kui ühendati Tüüringi liidumaa moodustamiseks aastal 1920 (välja arvatud Saksi-Coburg, millest sai Baieri osa).

Liidumaa (saksa nimi)		Pealinn
	Anhalt	Dessau
	Baden	Karlsruhe
	Baieri (Bayern)	München
	Braunschweig	Braunschweig
	Hessen (Hessen / Hessen-Darmstadt)	Darmstadt
	Lippe	Detmold
	Mecklenburg-Schwerin	Schwerin
	Mecklenburg-Strelitz	Neustrelitz
	Oldenburg	Oldenburg
	Preisimaa (Preußen)	Berliin
	Saksi-Coburg (Sachsen-Coburg) – Baierile aastal 1920	Coburg
	Saksimaa (Sachsen)	Dresden
	Schaumburg-Lippe	Bückeburg
	Tüüringi (Thüringen) – aastast 1920	Weimar
	Waldeck-Pyrmont – Preisimaale aastal 1921/1929	Arolsen
	Württemberg	Stuttgart
Linnriigid
	Bremen
	Hamburg
	Lübeck
Tüüringi moodustamiseks aastal 1920 ühendatud riigid
	Reuss	Gera
	Saksi-Altenburg (Sachsen-Altenburg)	Altenburg
	Saksi-Gotha (Sachsen-Gotha)	Gotha
	Saksi-Meiningen (Sachsen-Meiningen)	Meiningen
	Saksi-Weimar-Eisenach (Sachsen-Weimar-Eisenach)	Weimar
	Schwarzburg-Rudolstadt	Rudolstadt
	Schwarzburg-Sondershausen	Sondershausen

Need liidumaad kaotati natsirežiimi ajal Gleichschaltung'i protsessis järk-järgult de facto, nad reorganiseeriti suuresti piirkondadeks. Siiski liidendati aastal 1937 Lübecki vabalinn Suur-Hamburgi aktiga ametlikult Preisimaaga – ilmselt sellepärast, et Hitlerile isiklikult see linn ei meeldinud. Enamiku ülejäänud liidumaid kaotasid liitlased ametlikult teise maailmasõja lõppedes ja need reorganiseeriti lõpuks kaasaegseteks Saksamaa liidumaadeks.

1932. aasta Saksamaa parlamendivalimised

Riigikantsler Adolf Hitler ja president Paul von Hindenburg tervitavad teineteist Potsdami päeval

1932. aasta suvel toimunud üldvalimiste tagajärjel said rahvussotsialistid Weimari vabariigi parlamendis suurima esindatuse, nende poolt hääletas veidi üle 30 miljoni sakslase, mis oli enam kui kolmandik valijatest. Need inimesed andsid hääle erakonna poolt, kes nimetas end patriootlikuks erakonnaks ja kinnitas, et "Saksamaa peab kuuluma vaid sakslastele", kes lubas lahendada nn juudiküsimuse ja majanduskriisis vaevlevas riigis "korra majja lüüa". Hitler püüdis end näidata kui "mõõdukat" valitsejat, keda ei huvita mitte vaid tema partei, vaid kes eelkõige muretseb rahva kui terviku heaolu pärast: ta rääkis vaesuse käes vaevlevatest töölistest ja pensionäridest, sellest, kui palju on riigis nälgivaid lapsi jne. Toonane kantsler Franz von Papen jõudis järeldusele, et Hitlerile võiks pakkuda kantsleri ametikohta, kuid seda tingimusel, et tema jääks asekantsleri kohale. Peale selle seati veel tingimuseks, et uue koalitsioonivalitsuse koosseisu kuuluvad peale Hitleri vaid kaks NSDAPi esindajat – Hermann Göring ja Wilhelm von Frick. Franz von Papen veenis Weimari vabariigi presidenti, 84-aastast Paul von Hindenburgi selles, et ta teeks just Hitlerile ettepaneku uue valitsuse moodustamiseks.

 Pikemalt artiklis 1932. aasta Saksamaa parlamendivalimised

Eelnev Saksa keisririik

Weimari vabariik 1919–1933

Järgnev Kolmas Riik

Vaata ka

• Saksamaa Liitvabariik
• Saksa Riik
• Suursaksa Riik